Lõpp-punkt. Sünnitus
Õhtune aeg kodus. Lapsevanker ootab UEd elutoas sama koha peal juba umbes poolteist kuud. Astun parasjagu köögist elutuppa, kui lapsevankrikorvist pistab oma süüdimatute silmadega pea välja meie kass.
Heakene küll, paar pilti ja naljakas, aga välja nüüd siit.
Mõne hetke pärast on kass vankris tagasi ja sätib end sinna magama. MUEL astub just tuppa ja vaatame koos seda kummalist olevust. Tõstame ta uuesti välja, katan vankrikorvi lahtise osa suure pildiraamiga, mis parasjagu käepärast oli. Möödub umbes tunnike, istun diivanil ja jälgin televiisorit kui märkan, et kass hakkab end taaskord vankri poole sättima. Jälgin toimuvat.
Kass jõudis vankri peale. Taipab, et pildiraamist läbi ei saa. Tirib maha vankrikorvi katte ning sätib end vankrisse magamisasendisse.
Kell on 2.40 öösel, olen just saanud enamvähem unele, tunnen imelikku tunnet. "Kas mul on nüüd põie pidamatus ka veel?"
Sean sammud tualetti, endal kergelt märg tunne ja midagi nirisemas kergelt mööda jalga alla. Sätin end tualetile, vaatlen lähemalt pidzaamapükse ning jõuan selgusele - VEED TULID ÄRA. Otsustan MUELI iseseisvalt mitte hirmutada ja liigun tagasi voodisse ning koheselt hakkasin tundma valusid.
Need müstilised valud, millest kõik räägivad olid põhiliselt sarnased päevade valudele. Kes vähegi on tundnud , teab millest ma räägin. Ise olen küll valutult saanud oma elu jooksul menstruatsiooni alguse, kestuse ja lõpu läbi elada, kuid on olnud paar üksikut juhtumit, kus ka minuni on kegemapoolsed valud jõudnud. Nüüd olid need valud sama tooniga, aga kordades tugevamad.
MUEL ärkas minu voodisse jõudes üles ja hakkas küsimusi esitama, vastasin kenasti ei, jah, ei, ei...."Hakkame sünnitama v?" "JAH" "Päriselt v?" "JAH" "Nagu tegelt? Lähme haiglasse v?" "Vist JAH"
Kõik. Uni läinud nagu niuhti ja hakkasime arutlema olukorra üle, tuletasime meelde perekoolis õpitu ja ämmaemanda räägitu.
Vete tulek - Kellaeg ja värv (2.40 + selge)
Sünnitustegevuse algus - Vete tulekuga koos. Tuhude vahe 5 min.
Ja muu vajalik üle korrata.
Hakkame sättima vaikselt sünnitusmajja minekuks. Muide üks mu suurimaid muresid tol hetkel oli tolmuimejaga põrandad üle käia.
Vaatasime kõik vajaliku üle, sättisime kõik asjad autosse, käisin pesemas, panin riidesse, keskendusin hingamisele ja kas siis käiks korra sealt nüüd 24h avatud Sikupilli Prismast ka läbi?
Viisime koera mu vanemate juurde, lobisesime, jõime kohvi. Otsustasime, et Prismasse ikka ei lähe, aga Circle K peatuse ühe kohvi ja porgandite jaoks tegime küll.
Kell oli 4.40. Autos panime käima positiivse muusika ja olime naerusuised ja lõbusad. Tuhud muutusid aina intensiivsemaks. Valu oli juba minu jaoks 10 palli skaalal kuskil 6. Oleks ma tol hetkel vaid teadnud...
Jõudsime Pelgulinna ning seadsime läbi tiheda vihma samme vastuvõtu poole. Lasime kella ning pääsesime sisse. Käis korralik sagimine, keegi oli just garderoobis sünnitanud. "Nii vaikselt ja kiirelt tuli. Kohe lõpetame ja võtame Teid vastu"
Okei. Vaat siis kui tore, kui nii siuhti need asjad võivad käia. Läheks meil ka nii, ainult mitte garderoobis.
Valve ämmaemand võttis meid vastu, kuulas info üle ning sättis mind tooli avatuse kontrolliks. Avatust ainult 1.5-2cm. KTG peale - kõik korras.
ÄE soovitas meil minna koju ja tulla hiljemalt siis, kui 12h on möödunud veede tulekust või tuhude intensiivsuse järgi. Variant oli ka jääda sünnituseelsesse, kuid kuna sinna MUELi ei oleks lastud, siis otsustasime minna koju ja proovida puhata ja lihtsalt oodata.
Valud olid juba päris tugevad. Soovitasin MUELil magada ja andsin endast parima, et ise ka veel natuke puhata. Vähkresin valudes ja ärevuses hommikuni. Kella 9 ajal lugesime uuesti tuhude vahesid käisid kuskil 3minutiliste vahedega ja otsustasime, et nüüd enam ei kannata ja lähme uuesti sünnitusmajja.
Jõudsime sinna, valud olid tugevad, vastuvõtus vaadati uuesti üle ja leiti, et nagu veed poleks tulnudki. Meid saadeti sünnitustuppa ja ootasime ämmaemandat. Käisin mööda tuba ringi ja valud läksid aina hullemaks, ma mõtlesin, et mu alaseljast rebitakse selgroogu välja ja ma kaotasin iga tuhuga võime tunda oma jalgu, sest need lihtsalt kadusid alt. MUEL oli kõrval mures, Ta hingas minuga koos, silitas mind, tahtis täita iga mu soovi, aga valu ta ju ei ole võimeline kõrvaldama.
Vannis vesi voolas.
Läksime vanni kohe, kui vann valmis sai. Olin seal umbes pool tunnikest, proovisin ühte asendit ja teist, valu ei vähenenud ja mugavust ei olnud. Vannist välja ja Palun, Palun lihtsalt ma ei saa sellega hakkama, tahan keisrit, palun ma tahan keisrit. Seda aga niisama ei saa ja tänaseks olen ma selle eest väga tänulik.
Küsisime epiduraali (seljasüst), sest 12 tunni jooksul (vete tulekust) oli siiani avatust vaid 3, loodetavasti leevendab süst minu valusid, aitab kehal lõdvestuda ja saavutame mingi tulemuse. Süsti tegemine tundus suhteliselt valutu, sest olin selleks hetkeks juba nii väsinud ja valudest läbi tõmmatud, et ei jaganud ausalt öeldes maad ega mütsi. Süst tehtud ja nautisin umbes tunnikese jagu pilves olles kerget und, kuigi ärgates arvasin, et olen pool päeva maganud.
Valud hakkasid uuesti kergelt tugevnema ning ämmaemand soovitas ringi liikuda. Tunnikesega läks valu jälle talumatuks.
Olime saavutanud epiduraali abiga täisavatuse ja nüüd ei saa ju see beebi tulemata jääda.
Röökisin nagu metslane kuni lõpuni.
Lõpuks jõudsime hetkeni, et lähme voodisse ja ämmaemand õpetas külili hingama ja pressima (külili tundsin end kõige mugavamalt).
Kuidas kirjeldada sünnitust? Pressiperioodi?
Ma ei oska. See oli kõige hullem kogemus minu elus. See valu oli kohutavam, kui ma oleksin osanud ette kujutada. Ma südamest kartsin, et ma rebin end surnuks., aga praegu ma ausalt ei mäleta enam seda valu tunnet. Ma olen unustanud täielikult selle tunde.
Ämmakas lasi MUELil heita minu selja taha pikali ja õpetas mind aitama. MUEL hingas minuga koos, aitas mu jalga üleval hoida ja pressis vist kaasa ka nii kuidas jaksas.
Oleksin ma end enesekindlamana tundnud ja lasknud end rohkem vabaks, vähem kartnud, rohkem usaldanud oma keha - oleks kogu sünnitus kiiremini kulgenud.
Jõudes lõpuks pressidega nii kaugele, et tundsin UE pead tulemas, lasin ma korduvalt presse nõrgemaks kartes lihtsalt, et ei mahu ja ma ei suuda.
Aga ...
Ma suutsin.
Me suutsime.
Ära tegime!
Soovituseks kõikidele UELidele: Usaldage oma keha ja usaldage loodust. Lihtsalt võta end kokku ja näita iseendale, milline Amatsoon sa oled!
Hetk, kui UE on sündinud unustad sa KOGU selle valu SILMAPILKSELT !
Ma hakkasin kohe nutma, laps pandi minu naha vastu, vaatasin korra üle õla MUELi ja ka tema nuttis. Seeoli võimas. Me saavutasime Elu.
Platsenta sünnile ma isegi ei mõelnud ja kui see aeg käes oli, siis ei pannud ma selle tulekut tähelegi. Ämmaemand näitas MUELile ja mulle kuidas platsenta oli kinnitunud ja kuidas laps seal sees oli jne. See oli huvitav, aga kogu tähelepanu oli suunatud UEle, kes usinalt oma esimest toidukorda nautis.
Ämmaemand kutsus MUELi nabanööri läbi lõikama. Seejärel kontrolliti minu olukord üle. Hoolimata sellest, et ma arvasin saavat tuhandeid õmbluseid, sain vaid marrastused. Nahk - see imeline organ eks? Ei saa väita nagu nõelapisteid ei oleks olnud tunda, muidugi oli, aga valuks seda enam nimetada ei saanud.
Veetsime veel mõnda aega sünnitustoas kuni meid juhatati V korruse peretuppa.
Telefonid olid tulipunased.
Emotsioonid olid seletamatud. Olime täiesti läbi ja käes oli teisipäeva õhtu.
Seal me siis olime.
Perekond.
Enam ei olnud mitte midagi muud.
Ei ole valu, ei ole väsimust, ei ole ootust.. ei ole aega.
Nüüd on Tema.
Meie loodu.
Uus Elu
