Tehtud!

Oli küll kergem!

Lugesin meie kuu FB beebigrupist välja nii palju erinevaid sünnituskogemusi. Iga lugu on huvitav. Iga sünd on ainulaadne. Iga kogemus on eriline.

Meie UE2 (tõsiselt ka on tarvis uut hüüdnime siia) sündis kokku seitsme tunniga ning vette!
Esmarasedana olin ma veendunud, et kõik kodutöö tehtud ja ma tahan vesisünnitust ja seda, teist ning kolmandat…
…seekord otsis Muel tugitoolis istudes UE2le turvahälli samal ajal mil mina kõrval lõputuhude valutades hüüdsin ta nime ja ei suutnud otsustada, kas ma ehk ikka tahan epiduraali.

…

Alustame algusest.

Tähtaeg UE2l 27.12.2019…

25.12 õhtul panin UE magama ning Mueli olin saatnud teisele korrusele mängima (vendade aeg läbi arvutimängu). Tavaliselt sellisel puhul ma panen mingi oma sarja või filmi käima ja näpin taustaks telefoni… nüüd aga lõin sellele käega ja otsustasin ise ka silma kinni panna. Mis see siis ikka vahelduseks kell 21 magama jääda.
Tasus enda sisetunnet usaldada, sest kella 4. ajal, kui ma tuhude peale ärkasin , tundsin end mõnusalt väljapuhanuna. Esimese asjana läksin tualetti ja üritasin aru saada, et kas nüüd siis päriselt sünnitama?! Esimene sünnitus algas mul vete tulekuga… seekord tuhudega.

Käisin rahulikult pesemas, vaatasin haiglakoti üle, panin riidesse ja hakkasin tasakesi Mueli äratama. Sättisime end kokku kuskil tunnikese kuni lõpuks ajasin oma ema üles, et ta valmistuks UE juurde tulema ning umbkaudu kuuest sõitsime kodust Pelgulinna Sünnitusmaja poole.

Vastuvõtutoas öeldi, et kenasti 4cm avatust. Korduvsünnitaja - lähme sünnitustuppa.

Teises toas juba kuulda - keegi möirgab… Meelde hakkas tulema see asi vaikselt… samal ajal ise olin hullult õnnelik, et ei tundu üldse nii hull seekord need valud üle elada ja ei peagi kogu naabruskonda oma karuhäälega üles ajama.

Kummaline oli olukord aga seoses lootevee puhkemisega. Nimelt ei saanud ämmaemand aru, kas on puhkenud või mitte?! Kella 8 ajal sünnitustoas, mil avatust oli alles 5cm, jäi otsuseks, et veed pole puhkenud ning vajadusel kella 10st aidatakse kaasa.
Järsku hakkas aeg kiiresti minema… Muel näppis tugitoolis telefoni ja otsis hälli (jah, me jätsime meelega viimasele minutile, sest ostame sel korral kasutatuna ning vaja läheb ju alles haiglast koju minnes) ja mina kõrval hakkasin kogu ruumis olevat abivarustust läbi katsetama.
Ei sobinud mulle pall ega tugiraam, pikali ei tahtnud olla, kükitamine oli vastik…. Kott-toolis lebotamine sobis kuidagi kõige etemalt.

Hakkasin arutlema selle üle, kas ikka äkki tahaks epiduraali? Mu vigane selgroog lihtsalt nii hullult valutas. (Teadmiseks, et epiduraal sisaldab fentanüüli!… seega tasub hoolega kaaluda, kas riskid nii võimsa ja ohtliku aine katsetamisega)

Ämmaemand otsustas, et kui juba nii kange suruv tunne on, konsulteerib valvearstiga, et mis seis ikkagi nende vetega on, sest endiselt ei saanud aru, kas tulnud või ei ja proovime siis juba vajadusel avada. Kell oli umbes 9-9.30. Arst tuli, noogutas ja nõustus ämmaemandaga, et ebatavaline on see asi seal küll. (Istud valutades seal voodil ja keegi surgib su jalgevahel ja arutleb olukorra üle… see on naljakas ja kummaline üheaegselt) Midagi nad mingi esemega igatahes tegid ja järsku mõnikümmend minutit hiljem oli 8cm avatust, ämmaemand soovitas mulle naeratades ja meelitades see vannivärk ära proovida kuigi ma olin vesisünnituse osas kahtleval seisukohal.

!!! Esimese sünnituse olin ma oma peas planeerinud vette ehk vesisünnitus. Mäletan, et vann pandi kohe sünnitustuppa jõudes valmis ning nii kui ma sinna sisse ronisin hakkas mul ebamugav ja ma tahtsin välja. !!!

Ämmaemand ütles, et vett kasutatakse kahel juhul:

1. Et leevendada valusid (mis oli ilmselt esimesel sünnitusel olnud eesmärk, aga ei toiminud)
2. Et sünnitada vette (sellisel juhul liiga vara ei ole mõtet seda käima panna ega sinna sisse ronida. )

Kell 10.00 tundsin, et nüüd tuleb, enam ei ole normaalne ja ronisin vanni.

Ämmaemand Hanna-Liisa Lagle oli täielik taevane õnnistus. See, kuidas ta oskas juhendada kogu pressiperioodi ja aidata mul ajastada hingamist… Paneb mind siiani imetlusest pead kõigutama. 30minutit presse ning poiss oli käes.

Viimaseks pressiks kutsusin Mueli ka tugitoolilt oma õla taha.

Vannist välja astudes ja voodile pikali minnes vappusin adrenaliinist üle kogu kere. Ei adunudki kohe ära, mis täpselt toimus. Mu tunded olid pilla-palla laiali…. Kui UE sündis, siis me Mueliga olime mõlemad pisarates, väsinud, õnnelikud…

Seekord olin ma õnnelik, rahul, vihane, kurb… ? Õnnelik, et laps käes ja kõik korras….Kurb, et ma ei tundnud seekord samasugust ülevoolavat imestust ja õnnistust nagu esimesel korral… Mueli peale tige, sest ma ei tundnud tema poolt sel korral samasugust tuge ning kaasaelamist.

Mitte, et ma oleks tahtnud, et ta seal minu körval pom-pomidega hüppeid teeks, aga ta võinuks natukene rohkem kallistav ja nunnutav olla. Ma tundsin ennast üksinda. Miks ta üldse kaasas oli?

Mõni päev hiljem ta ütles mulle, et poleks suutnud seal vanni juures olla ja “seda kõike” näha. (Esimene sünnitus oli ju voodil külili Muel mind selja taga toetamas ja midagi ebameeldivat meieni ei paistnud). Ma leppisin hetkeks selle vastusega, kuid olen siiani pettunud, sest mu õlatagune oli ikkagi vaba (kuigi ebamugav), telefoni oleks saanud näppida ka hiljem.

UE esimene kohtumine UE2ga. Sellest hetkest peale on venna musitamine ja kallistamine üks lemmiktegevustest.

Ühe diivani lugu ehk meie lemmiknurgake.

UE2 vallandas viimasel raseduskuul mu emotsionaalsuse eriti valla ja praegugi olen kuidagi õrnem kui esimesel korral. Tunnen end otsustusvõimetu ning nõrgana.
Proovin leida võimalusi, et alustada uute ettevõtmistega ja hoida paigas ka endist rütmi.

Keeldun vandumast alla näpunäitajatele, kes ütlevad, et elu kahega on raske ja valmistan endiselt iga päev perele ise õhtusöögi.
Käin UEga trennis ja mängutubades ning koristan vabal hetkel toad ära ja luban, et üks päev jõuan ka autosse kogunenud jama välja tarnida ja sorteerida.

Tänaseks on UE2 juba kolm nädalat vana ja kohanemine uue oluga läheb päev päevalt kergemaks.

Parasjagu uut, põnevat ja huvitavat olen ka Teieni valmis tooma esimesel võimalusel… kuid praegu panen telefoni käest, annan UE2le süüa ning valmistun oma perega magamaminekuks.

Parimate soovidega,