Viimase vindi peal...
Image source: https://www.popsugar.com/moms/Funny-Illustrations-Pregnancy-Struggles-39056638?stream_view=1#photo-39056655
Siin me nüüd siis oleme.
Viimase vindi peal.
38 nädalat on täis ja kalender näitab, et 1 nädal ja 2 päeva on ametliku tähtajani.
Viimased pool aastat on möödunud kiirelt?
Ei oska öelda, mõni kuu läks kiiremini kui teine. Kindel on see, et terve pool aastat on möödunud loengute saatel ja nauditavaid hetki on olnud vähem kui ülemõelduid.
Olen väsinud rase olemast. Mitte sellepärast, et mul oleks raske või valus või mingi muu häda... Ma olen väsinud, sest ma ei jaksa enam kuulata loenguid ja õpetusi ja muud.
Vabandan, kõlab ehk isekalt... ma täpsustan veidi:
Sellest hetkest, kui me teavitasime pere ja sõpru, et nüüd on lood sedapsi on tulnud ainult õpetusi ja näägutamist.
"sa ei tohi käsi tõsta - ära vaheta voodipesu"
"appppi, kuidas te lähete reisile rasedana"
"ära tantsi"
"miljon asja veel, mida sa ei tohi teha, sest sa oled rase ja rase on ju nii kuradima haige inimene"
Mõni hetk olen ma soovinud, et oleksin saanud terve selle raseduse veeta MUELiga kuskil kaugel eemal. Näiteks lihtsalt puhkusel, pikal pooleaastasel puhkusel.
Ilma pikema jututa tahaksin lihtsalt kõikidele rasedatele öelda, et elage oma elu täpselt nii, et Teie oleksite Rahul, Terved ja Õnnelikud!
Lülitage välja enamikud õpetused ja nääklemised, mida jagatakse ilma Teie küsimata. See, et me oleme rasedad ei tee meid vigasteks.
Igasugune voodipesude vahetamine või reisimine või vannis istumine või jumal teab mis asi on Meie valik.
Selle peale öeldakse teile ehk, et "mõtle lapsele" ja teate, te mõtletegi, sest kui Sina oled õnnelik on ka Sinu Laps õnnelik.
Sinu keha on Sinu oma ning Sina tunned seda kõige paremini. Tee, mida sa soovid vastavalt oma enesetundele, kui sa ei saa käsi tõsta ja voodipesu vahetada, siis ära tee seda. Tahad minna spasse ja mullivanni? Konsulteeri ämmaemandaga ja tee Tema nõuande järgi, aruta asju läbi ekspertidega.
Ära võta 100% veendumuseks seda, mida räägitakse sulle kellegi teise kogemusest. Unusta foorumid ja ebaadekvaatne info. Iga inimene on erinev, iga rasedus on erinev ja kõige ausam inimene abi ja nõu jaoks on Ämmaemand või arst.
Tahaksin veidike veel norida, sest mida muud ikka teha, kui loed sekundeid ja ootad beebi tulekut...
Südamest loodan, et oleme MUELiga head lapsevanemad, et meie laps kasvab viisakas ja korralik ja tubli. Vaadates praeguseid teismelisi, tuleb veidi hirm nahka. Vähe sellest, et probleemid on palju suuremad kui veel 10 aastat tagasi (narkootikumid, HIV, peod...16+ ??? nagu MIDA?), siis kuigi rase on tänapäeval olla lihtsam, lapsevanem see-eest palju keerulisem.
Võtkem näiteks elementaarne viisakus, et bussis antakse istet vanematele inimestele ning rasedatele.
Läksin mina järjekordselt talvejope seljas, rasedakõht jope all peidus nr 40 bussi peale, et Pelgusse sõita. Buss läks rahvast täis nagu alati ja ma olin uste juures ülbelt valmis ja võtsin endale kohe istekoha (ma põhiliselt tahan istuda kuna ma armastan bussis raamatut lugeda ja seda on mugavaim teha istudes). Sain üksiku koha parempoolses istmete reas, vasakul olid kahesed kohad ja enamikud silma jäänud istujad olid noored poisid.
Kaarlis tuli bussi peale üks vanem proua, karguga.
Tõstsin koheselt pilgu raamatult ümberringi olevate inimeste peale, kas tegelikult ka mitte keegi ei kavatse talle istet pakkuda? Lõpetasin sekunditega lõigu, sulgesin raamatu ning hakkasin istet pakkuma. Minu kõrval seisis üks umbes 30ndate lõpus olev meesterahvas, kes pilgu järgi oli juba valmis mind istekohal asendama, aga mina võtsin kätte ja venitasin oma käe ja kere poolistukil/poolpüsti aegluubis tõustes proua õlani ja kutsusin ta istet võtma. Proua oli tänulik.
Mina surusin oma kõhu nii punni kui sain ja võtsin seisukoha täpselt nende esimeste vasakul olevate noorte kuttide ette. *
Seisin seal kuni bussist väljumiseni.
Hah, hetkel kõigele sellele mõeldes ma naeran. Olen nagu üks suur kriitiline prussakas, aga tegelikult ma lihtsalt ei mõista ja kardan üheaegselt.
20 aastane rase oleks vist palju kergem olla? Vähem eluõpet, rohkem roosat vaadet?
MUEL naerab õhtuti mu üle, sest ma kiusan teda. Jep, reaalselt ma lihtsalt kiusan teda.
Mänguliselt ja naljatledes, aga suurelt ja uhkelt. Ta üritab muiates mind rahustada, et "no kannata ära, ainult mõned päevad veel".
Tema arvates on nii naljakas olla rasedusest väsinud, aga ta ei mõista, et olen väsinud tegevusetusest, keeldudest ja kõigi näägutamisest.
Vaikselt hakkab tagasi tulema ka kartus sünnituse ees, sest nüüd pidi laps koguma rasva ja mis siis, kui ta kogub seda liiga palju ja ma sünnitan end ribadeks? Ilmselt päris nii hull see asi ikka ei ole, aga hirmutav ikkagi.
Ebareaalne on mõelda, et hiljemalt 3 nädala pärast on meil üks pereliige juures ja kogu tema elukäik sõltub Minust ja MUEList. Tekivad juba hoopis uued hirmud, mured ja mõtted. Sünnitusega saab üks peatükk lõpetatud ja algab uus - enneolematu ja uhke.
Kaua veel?
