Nov 13

Nov 13 Helikoptervanemlus

Vanem, kes nagu helikopter hõljub oma lapse kohal jälgides kõike, mis toimub ning vajadusel sööstab kohe appi.

Muel hoiatas mind üks hetk, et ma ei muutuks helikopteremaks.
”Mis asjaks?”
”Helikopteremaks, et ei oleks liiga ülehoolitsev jne noh”
”Aa.. et siis nagu ei tohi oma last armastada v ?”
”Ei, seda ka mitte, aga liiga kinni ka ei tohi hoida..”
”Pf, no duh ju?”

Ma olen kaalud.
Päris tõsiselt kohe tõeline kaalud, otsides elus koguaeg tasakaalu ja harmooniat, ilu ja võlu ning seda kõike harva leides…
Mind häirib äärmuslikkus.

Üritan UEga ja varsti ka uue UEga (mul on ikka vaja kuidagi uut hüüdnime teisele UEle.. visake mulle postkasti või instagrami soovitusi) hoida kõiges mingit keskjoont.. samas kuulates ja usaldades ikka üldjuhul oma sisetunnet (sellest ei saa üle ega ümber eksole).

Olen täheldanud, et mind peetakse kohati karmiks vanemaks, sest ma näiteks ei torma iga pisara ja jonni peale UEd lohutama ja musutama. Paigas on ka igapäevastes tegevustes mingid kindlad reeglid ja normid, mille täitmist ma UEle üritan sisse harjutada.

Loomulikult ma armastan UEd tohutult ja ma teeksin mida iganes, et hoida Teda terve, tugeva, julge ja enesekindlana, aga see ei tähenda, et ma ei laseks tal ise maailma kogeda ja oma “kukkumistest” õppida.

Olen seda meelt, et kui UE kukub pikali, siis enne kui ma torman teda püsti aitama, peab ta proovima seda ise teha. (See ei tähenda, et samal ajal poleks mu süda selle kukkumise nägemisest saapasäärde vajunud ning silmadesse ei tahaks tükkida pisarad).
Pluss oma lapse “tõelise” haiget saamise tunneb vanem ju kohe ära. Iga nutt ei tähenda ilmtingimata mingit viga.

Ühel hetkel mainiti mulle, et oi, UE oskab teha seda ja teist ja blablabla… No muidugi oskab, ma lasen tal harjutada ja läbikukkuda seni kuni ta õpib asja selgeks ja on võimeline midagi tegema (olgu see siis “aitäh” ütlemine või pliiatsi käes hoidmine). “Aga liiga nõudlik ei tohi ka olla” öeldakse mulle …
…Ma leian, et nõudlikkus on täpselt samamoodi tasakaalu asi nagu ka appi tormamine - vastavalt lapse võimekusele millegiga ise hakkama saada.

Helikoptervanemad on sellised, kes istuvad oma lapse kõrval ja abistavad teda tegevustes, mille täitmisega peaksid lapsed ise hakkama saama!

Helikoptervanemlus võib välja lüüa lapse igas vanusegrupis.

Mudilaste helikoptervanemad võivad suurema osa ajast olla nagu varjud laste kõrval nendega koos mängides ning laste tegevust suunates, andes lapsele null isiklikku aega.

Algkooli lapse helikoptervanemad võivad pöörata liigselt tähelepanu lapse õpetajatele, õppetööle, kodustele töödele ja nii edasi.

Kui ma seda helikopterasja uurima hakkasin, siis korra kartsin, et olen ehk isegi helikopterema poolt üles kasvatatud, aga selgus, et ega ikka ei ole küll.
Mu ema on küll liiga suure südamega ja hoolib kõikidest elusolenditest lihtsalt normaalse inimesega võrreldes ülivõrdes rohkem, aga ta on mul ikka päris kõvasti “kukkuda” lubanud.

Mäletan oma lapsepõlvest (kooliajast) kuidas käisin ja vingusin, et “emme, aita palun mul ülesanne lahendada” ja ema leidis “kogemata” pidevalt mingi põhjuse, miks ta “hetkel ei saa, varsti tulen”. Olles aga oma isa moodi kärsitu ei jõudnud ma seda “kohe” ära oodata ning asusin ise asja õppima ning sain kõik tehtud. Täitsa ise! Ehk sellepärast pole ma ka kunagi piinlikult viieline olnud, aga vähemalt tunnen ma uhkust, et olen kõigega ise hakkama saanud. Nii koolis kui ka mujal. Tänini.

Ma üritan leida UEga sellist tasakaalu, et anda talle teatud aspektides parasjagu “helikopterlust” ja enamiku ajast ikkagi lastes tal endal elu kogeda. Ühel hetkel mind tema kõrval enam ei ole…!

Põhjused, miks ühest inimesest võib saada helikoptervanem on mitmeid:

Tagajärgede hirm. Halvad hinded, kuskilt väljajäämine, tulevase karjääri vale kujunemine jne. Vanemad kardavad, et kui nad ei tee piisavalt, siis laps jääb tulevikus “headest” asjadest ilma ning on õnnetu, halval järjel, depressioonis või muud. Dr. Deborah Gilboa ütleb, et “paljud tagajärjed, mida vanemad üritavad aidata lastel vältida, on lastele just õpetlikud, mitte eluohtlikud. “

Ärevushäired. Mured majanduse pärast, töötusetuse pärast ja üleüldise globaalse olukorra pärast võivad vanemad lükata selle poole, et oma lapsi üle “poputada”. Vanemad tahavad iga hinna eest hoida oma lapsi mingis kaitsvas mullis, kus nad ei puutuks kokku kõige selle “halva” ja “negatiivsega”, mis maailmas toimub.

Ülekompenseerimine. Vanemad, kes on ise tundnud end hüljatuna, saanud vähest armastust või on olnud kõrvale jäetud, tahavd nüüd oma lapsele seda kõike ülevoolavalt palju pakkuda. Liigne tähelepanu ja seire on üritus parandada seda puudujääki, mida vanemad on enda üleskasvatusel tundnud.

Teiste vanemate surve. Tüüpiline “Teised teevad, mina pean ka tegema” olukord ehk lihtsamalt öeldes - mõjutatus. Me näeme teisi vanemaid oma lastega selliselt tegelemas, et meis tekib tunne justkui me ei oleks piisavalt head vanemad. Süümetunne, et osaleme laste elus liiga vähe või ei suuda neile piisavalt pakkuda. Sotsiaalmeedia nähtus - pildil on kõik ilus, aga reaalsus jääb varju. (Ma tean, ma ise ka valin pilte, mida ma üles panen ja mõtlen läbi, kuidas neid teen…)

Nüüd, olgugi, et helikoptervanemate kavatsused on head, tuleb tunnistada, et negatiivne mõju sellisel lapse “jälgimisel” on suurem, kui positiivne.

Lapsed, kes kasvavad üles helikoptervanemluse all on tulevikus suure tõenäosusega

Vähem enesekindlad ning halvema enesehinnanguga. “Ma ei ole seda ise teinud, äkki ma ei saa hakkama” suhtumine… See võib välja lüüa ükskõik mis alal, ükskõik mis vanuses.

Väiksema toimetulekuoskusega. Mis iganes lapse (tulevase täiskasvanu) elus ette võib tulla (kaotus, pettumus, läbikukkumine või muu), tal ei pruugi olla piisavalt iseseisvaid oskusi, et sellega hakkama saada, sest keegi on alati olnud kõrval seletamas, õpetamas või lohutamas. Iseseisvalt stressiga toime tulemine valmistab raskusi ning see võib viia juba raskemate tagajärgedeni.

Suurenenud ärevustundega. Helikoptervanemate lapsed on vastuvõtlikumad stressile, depressioonile ja ärevusele üleüldiselt.

Suurenenud õigustundega. Ehk, lapsed, kelle sotsiaalne, akadeemiline ja sportlik elu on koguaeg vastavalt nende vajadustele sätitud, harjuvad saama oma tahtmise ning tunnevad alati oma õigust.

Väljaarenamata eluoskusteta. Vanemad, kes abistavad oma lapsi igal eluhetkel, igas asjas (kingapaelade kinnisidumine, koristamine, koolielu jälgimine ja muu) isegi, kui laps on võimeline seda kõike ise tegema, takistavad lapsel endal nende oskuste arendamist ning selgeks õppimist.

Kuidas Vältida helikoptervanemaks saamist?

See joon hoolitsuse ja ülehoolitsuse vahel on meeletult peenike. Millal olla olemas ja millal anda järgi?
Alusta väikestest asjadest nagu näiteks

Õpi lahkuma / eemal olema. Ta on võimeline palju enamaks, kui sa oskad arvata. Ära torma iga esimese hüüde järel kohale. Laps võib Sind üllatada ja igavusest lahendada ise oma mure ja kui seda ei juhtu, siis vähemalt oled sa andnud talle võimaluse proovimiseks. Hiljem oled sa ikkagi tema jaoks olemas ja aitad tal toime tulla nende tunnetega, mis teda pärast üritust valdavad.

Mõista, et nende teod / teosed ei pea olema alati “ideaalsed”. Joonistab mõne porgandi valet värvi, või saab koolis kolme…Anna tagasisidet, aga lase tal endal see tagasiside läbi töödelda.

Las nad võitlevad ise oma võitlusi. Kui keegi ei taha jagada, siis midagi pole teha… Kõik inimesed ei käitu alati nii nagu me sooviksime. Las laps saab sellega hakkama, Sina annad talle õla, mille najal nutta ning jagad nõu, kuidas sellistes olukordades võiks käituda ja mil viisil neid lahendada.

Luba võtta riske. Vahel on lapsel enesekindluse kasvatamiseks vaja teha asju, mida sa ei tahaks lubada. Näiteks - iseseisev bussisõit.
Mu vanaema pidi kreepsu saama, kui nägi, et mu vanemad lubasid mul üksinda üks hetk bussiga kooli minna, olgugi, et tegelikult olid nad autoga jälgimas, et ma astuksin õige bussi peale ning õiges peatuses maha… turvaliselt üle tee ja koolimaja uksest sisse. Selline lihtne asi aitab last rohkem, kui sa oskad arvata. Väiksemate laste puhul võid proovida lasta käest lahti, kui ta tahab liumäest alla lasta ja nii edasi.

Ära murra reegleid. Sa oled end kehtestanud ja kui sa korra annad alla, siis jäädki seda tegema.
UE on super tubli ja hea laps, aga vahel meeldib talle klappidega raamatust klappe välja rebida ja see on meie majas keelatud. Raamatuid EI lõhuta! Paaril korral on see suures väikelapse lappamishoos juhtunud kogemata, kuid sellegipoolest läheb lõhkumise korral raamat käest ära. Süda valutab ning ma tunnen end halvasti, kuid me räägime sellest kogemata juhtudel ilusti ja UE mõistab, et nii peab olema.

Ma ise ka tunnen, et võin ehk olla kohati liiga karm või vastupidi liiga kaisutav ja kallistav… Aga ühel hetkel ma loodan siiralt, et UE on piisavalt suur ja tubli, et kui ma peaksin minema millegiga üle piiri, siis ta ütleb seda mulle ja me saame koos arutada asjad läbi ning leida ilusa kompromissi. Kaalutlik optimism jah?