“Kui laps saab nädalaseks, hakake D-vitamiini andma!”

D-vitamiini soovitatakse peamiselt anda beebile, et vältida sellise haiguse nagu rahhiit teket.
Rahhiit kujutab endast luude kasvupiirkondade ja areneva kõhre mineralisatsiooni ehk mineraalainetega, eeskätt kaltsiumi ja fosforiga küllastamise häiret.
D-vitamiini puudusest tingitud rahhiiti esineb kõige sagedamini kevadel, 6-10 kuu vanustel imikutel.
Kuna rahhiit on raske haigus, aga õige toitumise ja õigete eluviisidega ennetatav, alustataksegi D-vitamiini profülaktikat juba imikueas.

Saatsin MUELi kohe apteeki ja ta tuli tagasi apteekri soovitatud “parimate” beebile mõeldud d-vitamiini tilkadega. Igal hommikul 1 tilk.

Hajameelne nagu ma olen, andsin alguses neid korrapäratult. Mõni päev lihtsalt unustasin (hea ema küll eksole). Täna mõtlen, et need päevad, kui UE seda tilka ei saanud, oli ta palju rahulikum.

Mõni päev tagasi oli õhtune rahutuse tipp. UE vähkres ja nuttis ja tõmbles. Mähe vahetatud. Kõht täis (no pidi olema, sest ta ainult istus rinna otsas... ma olin nii tühjaks tõmmatud ja lõpuks oli see talle lihtsalt rahustav, sest näiteks lutist ta keeldub). Gaasid? Puuksutamine on vaevaline ja laps läheb kohe näost punaseks, kui punnitab, et pisike õrn puuks välja tuleks. Kõht käib läbi normaalselt.

Uurisin veidi asja ja käisin läbi foorumivestluseid ja muid internetis leiduvaid jutte.

Väga paljud vanemad rääkisid seosest D-vitamiini ja gaasivalude vahel. Arutasin seda asja siis hiljem ka eksperdiga - enda emmega.

”Emme, kas sina andsid mulle beebina D-vitamiini või mingit muud lisa?”

Täpselt nagu ma arvasin, empsi vastuseks oli, et tol ajal polnud saadagi selliseid asju. Õige toitumine, värske õhk ja päike olid minule vitamiinideks.

Otsustasin UEle D-vitamiini andmisest loobuda, esialgu vähemalt mõneks päevaks, et vaadata, kas midagi muutub.

Muutus küll. UE on rõõmus, aktiivne, puuksutab korralikult ja valjult, kõht käib läbi ja magab hästi.

Saan aru, et paljud lapsed vajavad D-vitamiini tilkasid, kuid usun, et me ei ole ühed neist. Usaldan oma sisetunnet ning olen UE suhtes tähelepanelik.

Õnneks sündis UE heal ajal, ilmad lähevad aina päikeselisemaks ja päevad pikemaks. Veedame iga päev vähemalt 2-5 tundi õues värske õhu ja päikese käes. Jalutame mööda kodukandi tänavaid ja edasi magab aias kuni ärkab ja tahab süüa. Täna käisime hommikul jalutamas pluss nüüd teeb pärastlõunast uinakut õues. Küll see D-vitamiin temani jõuab.

Aitan ise kaasa veel sellega, et üritan lisada oma menüüsse rohkem D-vitamiini sisaldavat toitu nagu näiteks lõhe, konserveeritud tuunikala, muna, tursamaksaõli, kuumtöödeldud räim, piim, ricotta juust. Paljud ütlevad, et see väga palju ei aita kuna keha kasutab selle enda tarbeks ära ning rinnapiima see ei lähe, kuid on ka vastuväiteid.

Arstid tunduvad olevat üldse segaduses oma soovitustega. Sattusin lugema kliinik.ee lehel arstide vastuseid D-vitamiini küsimustele.

Mulle meeldis (sobis) Dr. Madis Veskimägi sõnavõtt: "Võib olla kolleegid pediaatrid saavad minupeale kurjaks, kuid arvan, et tervislikult toituv ema ja laps, kui nad viibivad palju värskes õhus nii suvel kui talvel ei peaks kartma rahhiiti. Kui aga laps on loomult õrnem, sageli põdeja, ka pole võimalik viibida iga päev tunde õues siis on targem ikkagi anda lapsele D vitamiini tilku." (Loe pikemalt küsimust ja vastust SIIT).
Üks proviisor vastab eriti ülbelt küsimusele, et kui kaua peaks 6kuune laps olema päikese käes, et tagada päevane D-vitamiini annus: "Peaksite ikka lastearstiga enne nõu pidama kui oma beebit kõrvetama hakkate. D-vitamiini vajadus kaetakse üldjuhul toiduga, vajadusel antakse tilkadena lisaks." Nii on öelnud Dr. Kalle Kurvits.
Andke andeks härra Kurvits, kuid see vastus on eriti koledalt sõnastatud ning see küsimus ei tähenda ilmtingimata seda, et ema soovib oma last otsese päikese kätte kõrvetama jätta. Päevase D-vitamiini vajaduse tagab täiskasvanule juba 10-15 minutit päikest. Mina annan ka UEle kenasti päikest põskedele, jah, mitte küll 10 minutit korraga, aga päeva peale saab ta ikka päikest põskedel tunda parajalt.

D-vitamiiniga seonduvad küsimused ning nendele antud vastused leiad SIIT. Lõppude lõpuks on see iga inimese enda otsustada, kuidas toimida.

Meie proovime hetkel veel ilma lisa D-vitamiinita, kuid mõne aja pärast, kui ohtlikum gaaside ja muu aeg beebidel läbi saab, siis vajadusel jätkame D-vitamiini andmist!

Päikeseliste soovidega,
Teie UEL.

***

Käisime täna perearsti juures kontrollis. Kasvanud ilusti, nädalaga kaal tõusnud eriti hästi.

Mainisin siis, et loobusime vähemalt mõneks ajaks D-vitamiinist. Arst seletas, et D-vitamiin on ikkagi vajalik. Hea küll, nii nagu iga adjaga ei pruugi kõik kõigile ühtemoodi mõjuda, kuid parem karta kui kahetseda. Soovitas proovida erinevaid tilkasid mida pakutakse ja mainiti ära ka see, et osad emad toovad neid tilku Soomest.

Ka minu perearst kasutas päikese valguse kohta väljendit “last kõrvetama”. Endiselt ma ei mõista, kuidas minu ema (ja ka MUELi ema) mind omal ajal siis ära ei kärsatanud. Luud on ka terved, mul ei ole kunagi elus olnud luumurdu kuigi korduvad katsed turnimisel on viinud ränkade kukkumisteni.

Ma saan aru, et arstid ju teavad, mis nad räägivad?! Ometi puudub mul usk meie arstidesse. See ei ole küll hetkel teemaks, aga olen liiga palju ja korduvalt näinud ja kuulnud pealt arstide möödalaskmisi.

Kas usaldada vaistu ja toetuda meetoditele, mis on kasvatanud mind ja MUELi või minna kaasa ajaga ja usaldada “keskmise” põhjal saadud analüüse?

Muidugi ma pigem kardan kui kahetsen, kuid ma näen, et UEl on tundide viisi valus...

Kõige hullem kogu otsustamise protsessi juures on veel see, et ma olen kaalud...

!