Ja mehest sai Isa...
Ta on töökas ja arukas noor mees, liigub tuleviku suunas kindla sammu ja sirge seljaga.
Temas peitub hea huumorisoon ja sarm, mille abil ei jää ta üksikuks üheski seltskonnas. Olgugi, et tulles ise lõhki läinud perekonnast, suudab ta armastada ja olla armastatud.
Tõelise Eesti mehena varjab oma tundeid ja elab pigem sissepoole, kuid julgeb väljendada armastust oma lähedastele.
Suudab olla olemas ka neile, kes ei ole olemas Tema jaoks.
Kogu oma jõuvaru jagab ta ära tööle, projektidele, sõpradele, perekonnale ja kodule.
Eesti mees ei puhka ja kui puhkab, siis töötab ta aju harutades lahti naise poolt väljendatud sõnumeid, mis ei ole kunagi otseses tähenduses sõnadega, millega see on esitatud.
Ta hoolitseb selle eest, et perekond on kaitstud ja kodu hoitud.
Ta on Poeg, Vend, Mees ja Isa.
Ta on minu MUEL.
MUEL on nüüd Isa. ISA. Noor Isa.
Kas 29 on noor?
Ennemuiste (nii meie vanavanemate ajal näiteks) oleks 29 olnud juba tohutult kõrge iga, eriti esimese lapse saamiseks.
Tänapäeval on see täiesti normaalne, et lastesaamise vanus lükkub nii 30ndate peale. (Minul tuli nüüd sügisel juba see suur Kolm Null täis)
Tutvusime Mueliga olles veel kahekümnendate keskel. Ta ajas mind päris tublisti taga kuni ma lõpuks avastasin, et ta on mitte ainult hea sõber, vaid ka korralik mehematerjal. Ta tegi ära sellise müügitöö, et edasi olin juba mina temale järgi jooksmas ning ei jõudnud ära oodata, et avaldada talle armastust, panna leivad ühte kappi, saada lapsi ja armastada üksteist terve ilusa pika elu.
MUELiga kokku hakates ei teinud ma saladust sellest, et minu plaan on ikkagi pere luua ja niisama meelelahutusliku suhte jaoks ei ole mul aega ega viitsimist. Otsin elu kaaslast (jah - loe elu kaaslast). Mueli vastus oli, et ka tema tahab perekonda, aga mitte kohe ega lähiajal.
“Heakene küll, eks me vaata…”
Ma ei tea, millal see täpselt juhtus, aga ilmselt pärast esmase armumise faasi hakkasin ma parasjagu kommentaare viskama nii ühe kui teise Mueli tegevuse kohta ning ühel hetkel ärkasin ja nägin, et mu armastatu on tohutult muutunud - paremaks, vanemaks, asjalikumaks…
Muel hakkas oma välimuse eest rohkem hoolt kandma, garderoob täienes stiilsemate ja mehelikemate rõivastega, vaba aja veetmine muutus mitmekülgsemaks ning kodu ja aia eest hoolitsemine tuli päevakorda. Alles see oli, kui prügikott võis üle ajada ja Muel ei teinud teist nägugi kuni ma selle koti talle ukse ette tõstsin, et ta välja minnes selle kaasa võtaks ja prügikonteinerisse viskaks. Jah, ma tean, et ma võiksin ju samamoodi ka ise selle sinna ära viia, aga natukene peaks olema asjad ühises majapidamises jaotunud ka kahepeale.
Majas elamise talverõõmud.
Vaene Muel saab siiani näägutada - küll on üks halvasti ja teine… ma suudan mõnikord olla eriline tähenärija ja alati on mul enda õigustuseks midagi näiteks tuua. Omaette ma mõtlen küll, et kuidas Muel nii pikalt vastu on pidanud ja kuidas on võimalik, et ta oli valmis end minuga elu lõpuni kokku siduma?!
Kunagi - Meie loo algusajal - sattusin perekondliku istumise käigus jääma ühte ruumi Mueli ema ja venna sõbratariga ning viimane kommenteeris mulle, et Muel olevat rääkinud: “selle naisega tahaks lapsi ka saada”. Mind jäi see kummitama ning ma siiani ei ole neid sõnu unustanud, seega ma üritan omalt poolt hoida näägutamist ja armastamist täpselt sellises tasakaalus, et kõik püsiks kompu.
Teatud olukordade lahendamiseks on näägutamine vajalik, muidu lihtsalt räägiks nagu seinale. Või teistel ei ole nii?
Muidugi kasvan ka mina koos Mueliga ja liigun parema enese suunas ning kuna ma võtan palju asju tõsisemalt kui peaks, siis piisab mõnest üksikust Mueli kommentaarist, et viia mind sügavate ja pikkade aruteludeni iseendaga, et jõuda lahenduseni. Usun, et mingil määral on igasugustest pisitülidest kasu ka. Mõlemile.
Tahaksin loota, et Muel on minu abiga (loe: kerge vingumisega) saavutanud kiiremini selle, milleni ta oleks loodetavasti ka iseseisvalt ühel hetkel jõudnud - Eeskujulik Mees ja õigel vanemlikul rajal astuv Isa.
Ühel hetkel otsustaski Muel, et milleks enam oodata? Maailmas on nii palju inimesi, kelle elu ja olu on palju kehvemas seisus kui meil ja ometi on paljudel ka lapsed ning saadakse hakkama. Minu vanemad elasid minu sündides pisikeses köök-toas ja said hakkama. Meil on rohkem kui küll, et luua uus elu ja mitte karta põrumist. Isegi minu vingumine ja tülinorimine ei osutunud takistuseks (#jeee).
Esimene pilt UEga.
Muelist sai Isa ühe hetkega - UE sünniga.
Ma küsisin üks kord Muelilt, et kas ta hakkas UEd armastama kohe, kui ta sündis ja Muel vastas mõtlemata: “Jah. Muidugi. Kohe.”
Ta ütles, et ta leidis UE sünniga elu mõtte. “Mille jaoks ma siiani elasin?"
Muel ei vajanud koolitust “Kuidas olla Isa”. See kõik on tulnud äärmiselt loomulikult. Temasse on isadus juba sisse kodeeritud. Kõik, mis ta teeb, on UE heaks ja jaoks.
Ma ei oska öelda, mis on need kriteeriumid, mille järgi valida tõelist isa, aga minu isa ON minu jaoks Tõeline Isa ja Muelis näen ma sama.
Issi - Tugi kõiges, alati ja tingimusteta.
Isa, kelle juurde saab joosta rõõmuga ja pisaratega. Isa, kes on tugev ja kindel, kuid hell ja hea. Isa, kes on eeskujuks ja kelle sõna maksab. Isa, kes ei vea sind kunagi alt ja kes on sulle alati olemas.
!
Ma olen õnnelik, et Muel otsustas just Minuga võtta ette selle erakordse otsuse, mis andis meie eludele mõtte. Ma olen õnnelik, et Muel on käinud läbi hea ja tugeva teekonna, mis on Temast teinud selle inimese, kes Ta täna on. Ja ma olen õnnelik, et UE on saanud endale Isa, kes on tema jaoks olemas tingimusteta - alati.
Me armastame Sind väga.
Head Isadepäeva Kallis Muel.
