Ja siin me nüüd siis taas oleme, aasta hiljem.
2022
Kaks tuhat kakskümmend kaks
Vau
Milline aasta!
Vaatasin, et viimane blogipostitus oli 2022 aasta jaanuari lõpus.
Vahepeal on meie elus toimunud nii mõndagi .. mitte sugugi erilisemat kui ehk mõnel teisel perel, aga… hakkame pihta.
Me põdesime 2022 veebruaris covidit. See möödus leebelt ja samas mitte. Kõige suurem mure, mis covid meile kaasa tõi on minu ärevushood. Samal ajal veebruaris, võtsin vastu otsuse hakata täistuuridel taas tööd tegema. Vajasin uusi tegevusi, missiooni ning võimalust täita vajadusel oma unistusi ilma kellestki sõltumata. See omakorda tähendas ka seda, et pidin raske südamega saatma mõlemad põnnid lasteaeda.
Lasteaia valik on olnud omaette seiklus, sellest teemast on mul ka mustand juba mitu aastat ootel. Pöidlad pihku, et saab 2023 jooksul postitatud. Issil reuma ja ravimid tõmbasid ta nõrgaks, sõda, emmel tervisega võitlemisi, ärevusest tingitud häirivad unenäod, korraga lisandus veel hunnikutes tööd juurde, jm.
Kevadel saime uudise, et sugulasel on südamevähk.
Jah - kohutav.
See uudis pani mu ärevushoogudele veel tuure juurde. Nutsin vahepeal vist iga päev ämbritäie pisaraid kartusega, et kõik mu lähedased võivad iga hetk meie seast lahkuda. See tekitas soovi ka omaenda kehale rohkem tähelepanu pöörata ja mõelda, mida ma igapäevaselt teen, et olla oma laste ja selle maailma jaoks olemas võimalikult kaua.
Kõikidele aasta alguse plahvatustele järgnes jaanipäev, mil UE2 sai raske larüngiidihoo.
Hiiumaal - “Vana Jumala selja taga” - nagu Mueli isa armastab öelda, kus pole elektrit ega ka vett kättesaadaval.
Kiirabi tuli õnneks kiirelt, kuid sealt edasi probleemid ainult jätkusid.
Terve ülejäänud suve veetis UE2 kõhuhädadega - valu + veri roojamisel. Kartus häda ees, nukker meel, söögiisu kõikumine ja muud. Laps naeratas nii harva, et iga kord teda vaadates oleks tahtnud ise ka nutma hakata.
Perearstil (kes nüüdseks enam meie perarst ei ole) võttis aega 2 kuud, et lõpuks selgitada välja, mis on lapse tervisehäda põhjus. See tähendas muidugi eelnevalt minu stabiilset närvitsemist perearstikeskuse suunas, eraarstide vastuvõttu sadade eurode eest (mille arvamusi ja tulemusi perearst ignoreeris + eraarst kadus peale analüüse ära ja muidugi edasisteks uuringuteks tuleb veel maksta raha juurde), veel stabiilset sõimamist ja närvitsemist, et saaks gastroenteroloogi juurde ja lõpuks selgus, et lapsel kehas 2 bakterit.
Järgnes antibiootikumide ravi, mis esimesel korral lõi lapse üle kere paksult löövet täis. Sellele järgnes otsa uuesti sama bakteri poolt põhjustatud bakteriaalne köha, mida ravisime teiste antibiootikumidega.
Ning siis järsku - Sügis.
Me ei julgenud pikalt ära sõnuda, aga sügis oli super. Meie UE2 oli taas rõõmus ja naeratas.
Lastele valitud lasteaed ja huviringid meeldivad neile. Tööd jagub meil Mueliga rohkem, kui ära kanda jaksame ja lootust on, et saame hakkama.
Sõda, haigused ja mured on olnud läbivad teemad selle aasta vältel. Samal ajal on olnud õitseng tööelus ning mingil määral ka hinges.
On hetki, mis endiselt viivad mind üksinda lukustatud ruumi nutma, aga see ei ole ka midagi uut - ma olen alati olnud ümbriseva suhtes äärmiselt sensitiivne ja mis saaks olla parem, kui lihtsalt ojadena pisaraid valada, et siis jälle tõusta ja edasi liikuda.
See aasta on viinud mind küsimusteni, kes olen mina ja milline inimene/naine/ema ma tahan olla? Ja läbi selle loodan mõtestada lahti ka kuidas ja millist tulevikku tahan ja saan luua oma lastele.
Olen avastanud, kui väga on mu vanemad mind hoidnud ja armastanud, aga kui meeletult erinevad on tänaseks paljud meie väärtused ja maailmavaade. Mil määral olen ma sellest mõjutatud ja kui keeruline on leida tasakaal omaenda ja pärandatud väärtuste vahel?
Lõpuks olen hakanud aru saama, miks tagumik püsti peenardes seismine lõõgastust pakub
Minu tunded Mueli vastu on tugevnenud mitmekordselt, sest ta on lihtsalt metsikult hea isa, samas on meie suhtumine elusse nii erinev. Lapsevanemaks saamine paneb naised ja mehed tulevikku erinevalt lahti mõtestama? Millised väärtused on olulised sulle inimesena, lapsevanemana ja milliseid väärtuseid sa annad edasi?
Mille poole pürgida, kas raha ja edukuse või armastuse, keskkonna ja headuse suunas?
Kuidas kasvatada lapsi sellises maailmas, kus on kaos, aga võimalused luua midagi erilist, lõputud?
Ma ei tea.
2022 suunas mind täiesti uude maailma ja küsimused, mis on minus emana esile kerkinud on hoopis midagi muud sellest, mida ma eeldasin.
Kunagi Momzone keskuses kohtusime Elo Viirmanniga, kes mainis, et 30ndates tekib naistel eneseavastamise periood. Võttis küll paar aastat aega, aga mulle tundub, et see hetk on kätte jõudnud. Kes ma olen? Mida ma soovin? Millised on Minu väärtused?
Lapsed ei ole järsku enam beebid ega pisikesed. Mu aeg on vaba hoopis teisel kujul kui kunagi varem ja mina emana/naisena/inimesena olen täiesti uuel, kurvilisel, õitseval rajal.
Mulle tundub, et Elol oli õigus ja see, kas ning kuidas me ennast avastame loob uue platvormi meile ka naisena ning emana.
Olen elevil.
Teie,
UEL.
Ja kes Instagrami ei jälgi, siis siin allpool väike valik suvalistest hetkedest aasta jooksul.
