Tänapäeval on naiste elu kenasti lihtsaks tehtud. Kõige jälgimiseks ja kontrollimiseks on igasugu rakendused ja teatmikud ja muidugi Google.

Minu lemmikuks naiste asjade jälgimise rakenduseks on kujunenud Flo.

Loomulikult on rasedust planeerides pea ainult ühtede ja samade mõtetega hõivatud - "ovulatsioon... DD.MM.YYYY," "Beebi, beebi, beebi," "Kõik on ümberringi ainult rasedad, kas mul on midagi viga?" "Miks sa üldse mind ei toeta, kas sa üldse ei mõtle nende asjade peale?" "Äkki järgmine kord õnnestub..." "Oh kui nunnu beebipood " Jne jne jne

Kui ma siis oma foolhappe päevast annust võttes ühel hetkel otsustasin, et "hea küll...arst ütles pool aastat, oleme juba oodanud küll ja pool aastat pole enam midagi."

Pool kuud hiljem andis Flo app märguande, et kas oled unustanud oma päevad logida?

Siuhh - apteek - siuh tuppa.... Parim kasutamine hommikuti. Kas arvate, et ma suutsin hommikuni oodata?

Tehtud, ootame, kaks triipu ! Heakene küll, see üks triip oli päris nõrk, aga ta oli seal. Ma tegin erineva valguse käes pilte ja saatsin oma Mees UELile (edaspidi MUEL) ja ta kinnitas, et tõepoolest see teine on seal olemas. Paar testi veel otsa ja süda rahul. Nii ongi.

Esimese asjana hakkasin muidugi koheselt app store abil otsima kõikvõimalikke appe, et nüüd rasedust jälgima hakata. (Flo appis muidugi koheselt pregnancy mode ON - Jess)

Jäin pidama kolmele appile (NB! Tegemist on inglise keelsete appidega):

The Bump - igapäevaselt huvitavad artiklid + Beebi suurus + muud kasulikku

Pregnancy+ - Igapäevane info + artiklid + isikliku olukorra jälgimine (! app on tasuta vaid kuni 1 trimestri lõpuni, edasiseks kasutamiseks on tarvis upgrade)

Ovia Pregnancy - Minu kõige lemmikum rakendus siiani. Igapäevased artiklid + igapäevased teavitused Sinu raseduse kohta + beebi suurus + kalender + sümptomite loetelu jpm

Tahaksin kohe mainida, et ma ei ole siiani (10n) kogenud iiveldust. Minu peamised sümptomid on olnud pidev väsimus ning tualeti külastamine ja loomulikult meeletu tujukus. Ma olen vahelduva eduga mures just seetõttu, et mul Ei ole rindade valulikkust ja ma ei käi oksendamas iga päev. Tahaks ju teada, et Sinu sees midagi toimub.. Sa oled seal ikka ju olemas?!

!!! Minu esimene kõige suurem mure, nutt ja kurbus - esimesed küsimused, millele ma internetist vastuseid ei suutnud leida. Selliseid postiutsi, mis oleks mind maha rahustanud, neid ei olnud.

Kui sa vaatad foorumites ringi ning jõuad mõne muretseva raseda (või üleüldse mõne kaasinimese) küsimuseni, siis kindlasti on selliseid vastuseid, mis tõmbavad tuju nullist miinustesse.

Jah, ma saan aru, et kõik ei lõppe alati roosiliselt, aga negatiivse tooniga vastuseid saab anda ka pehmemalt.

Räägime nüüd siis lõpuks minu suurest murest.

Käisime MUELiga mööda Eestit kahekesi rändamas. Olime õnnelikud ja rahulolevad. Astume nüüd ju elus järgmisesse etappi. Esimene õhtu kodus tagasi, raseduse 7. nädal. Kiire tualetiskäik enne magamaminekut ja mida ma näen....

Paber on verine !

Esimese asjana langesin põlvili ning hakkasin lakkamatult nutma. MUEL tuli ukse taha, et mis juhtus, avasin ukse ja jaksasin ainult öelda, et "veritseb....veritseb...nüüd on kõik"

MUEL suutis, ise näost ära olles, mind tugevalt kallistada ja maha rahustada. Helistasin kohe Pelgulinna sünnitusmaja Erakorralise vastuvõtu nrile (Telefon 53 424 724), kus öeldi, et see on normaalne ja rahunege maha ja kui tugevalt veritsema hakkab, siis tulge valvearstile. Läksime magama (loomulikult eriti rahulik see uni tol ööl ei olnud) ja hommikul saatsin MUELi tööle ning ütlesin, et ootame siis.

Paar tundi hiljem tualetis käies jälle veritses (minu arust oli see rohkem, kui niisama roosakas määrimine) ja tormasin kohe taksoga Pelgusse valvearstile, kus ma sain aja 2.5h peale jõudmist. Istusin siis seal ja ootasin. Arst, kes mind tol päeval vastu võttis tundus minu jaoks väga külm ja terav. Ma nutan ja reaalselt muretsen - esimest korda rase ja ei tea ju kui normaalne mingi veritsemine on. Vaprates ja Ilusates oleks see kindlasti kohe tähendanud, et *kukkus ära*. Arst vaatas mind üle, seletas ultraheli ajal rohkem õega kõrval ruumis, kui minuga. Pärast ma siis küsisin, et mis see ja teine ja kolmas asi tähendab, tema lihtsalt vastas "Kõik on normaalne, ärge paanitsege. Kui ohtralt ei veritse pole midagi viga."

Mul veritses kokku 9 päeva !

Ma jõudsin selle aja jooksul käia veel ühe korra erakorralises - ITK's.

Peale Pelgut veritses veel paar-kolm päeva ja jäi siis peaaegu järgi ning siis ühel hommikul tuli veritsus tagasi ja seda päris tugevalt (jällegi, ilmselt oli see minu jaoks tugevalt, aga kui tugev on juba tugev?... ma lugesin foorumitest, et naistel on ka kerge määrimine õnnetult lõppenud).

Selleks päevaks polnud ma kuskil 4 päeva käinud tualetis tugevamal vajadusel. Vitamiinid pidid mõjuma nii. (Võtan Elevit vitamiine ning siiski veel lisaks foolhappe 1x annuse) Kui ma lõpuks suutsin tualetis punnitama hakata ning midagi ka toimus, olin ma endaga muidugi väga rahul. Mu kõht oli juba meeletult punnis ja enesetunne päris kehv. Peale seda ma "tugevat" veritsust nägingi. See oli täiesti tumepunane ja seal olid tükid sees !!! Ma olen rase ja minust tuleb SELLINE asi välja. Paanika-Jaanika... Just see ma olengi. Ma armastan MUELi ja meie Uut Elu. Käed värisevad, nutt ei lõppe. Foorumid, kõned, artiklid... kõik korraga. Aidake mind keegi palun. Palun Teid. Nüüd olin ma tõepoolest veendunud, et ongi nii, me laps ei taha meid oma vanemateks.

Tol hetkel hõivas mu pea, et narkomaanid saavad lapsi, kriminaalid sünnitavad jne. Miks head inimesed, kes tahavad luua elu ja armastada kedagi rohkem kui ennast, peavad kogema nii suurt kaotust?!

Tegin ka paberitel olevatest veritsustest pilte, kõlab banaalselt, aga mida ma oskan teha? Kui arstile seletusest ei piisa, siis on mul vähemalt näidata, mis mind paanitsema pani.

ITK's võeti mind juba vastuvõtus (pühapäeval) vastu meeldivalt ning sõbralikult. Too vastuvõtu naisterahvas oli nii südamlik ja rääkis minuga ja rahustas mind. Arstiks oli meesterahvas, esimene inimene, kes andis mulle piisavalt konkreetseid vastuseid, et leppida olukorraga ning rahuneda ja lihtsalt oodata. Loote süda lõi. Ta on olemas. Veritsuse põhjust ei leia.

Ta selgitas mulle, et nii varases raseduse staadiumis ei ole tõepoolest midagi teha. Mõnikord määrib ning kõik lõpeb hästi, mõnikord ei lähe hästi. Kui Sinu rasedus katkeb I trimestri jooksul, siis suure tõenäosusega on see loote väärarengu tõttu. Sa tahad ju tervet ja õnnelikku last eks. Seega tuleb leppida sellega, et kõik juhtub põhjusega. Kuna ma ka ise ei teanud, kas mu viimane veritsus tuli eest- või tagantpoolt, siis rahustati mind, et kui on nii tugev kõhukinnisus võis see ikkagi olla sealt tagantpoolt.

Uskudes kõrgematesse jõududesse, siis ilmselt on kõik elus toimuv meile õppetunniks, ühel või teisel moel, olevikuks ja tulevikuks.

Minu veritsemine lõppes ning esimene ametlik arsti visiit (8n6p) Pelgulinnas möödus rõõmustavate uudiste saatel. Palju Õnne, Te saate lapsevanemateks.

Dr. Ene - Aitäh Sulle !

MUEL oli minuga tol visiidil kaasas... võttis töökõne vastu täpselt sel hetkel, kui arst kutsus Teda last ultrahelist vaatama. MUEL nägi oma last esimest korda prinditud pildilt mõni hetk hiljem. Vastuvõtt oli väga meeldiv, MUEL kohe küsis loote saba kohta, et kas see võib olla noku, mida me seal näeme... Ei kallis, seda noku olemasolu me veel ei tea.

Saime järgmise aja naistearsti vastuvõtule, saime aja ämmaemandale, vereanalüüsidele, uriiniproovidele ja ka sotsiaaltöötajale. Mis meid nende kõikide vastuvõttude jooksul ees ootab, sellest kindlasti ka kirjutan.

MUEL sai endale raamatu Isa ja Beebi - seda jagab tulevastele issidele Eesti Vabariik.

Mina sain endale portsu pabereid, pildi meie UElist ning rahuliku südame.

Selle esimese meeletult pika postituse lõppu lisaks veel, et praegu (u. nädalake peale visiiti) otsin ma juba internetist infot selle kohta, et kui tihti võib käia ultrahelis, kas see on ohutu jne.

Kuna mul puuduvad igasugused tüüpilised rasedate hädad ja vaevad, siis tahan ma ikka olla veendunud, et "Kuku, tibu... mis sa teed seal? On sul ikka kõik hästi?"

Järgmise ultrahelini on hetkel jäänud veel 2 nädalat ja 4 päeva, selleks hetkeks on rasedus 12n5p.

Me planeerime vanemaid premeerida tiitli uuenemisega 4 päeva varem.... Enne seda tahaks ikka ühe rahustava ultraheli ära teha.

Teie,

UEL