Raseduse alguses hakkasin kohe oma kõhtu mõõtma ja vaatama, et kuidas kasvab. Pinterestis oli põhiliseks otsinguks kõhukasv ja rasedusaegsed fotod. Millal on parim aeg, et minna fotograafi juurde ja milliseid pilte teha.

Ma ei ole kordagi olnud rahul oma kõhu kasvuga. Iga inimene on erinev ja mina ei saanud kuidagi endale seda ümmargust nunnut pallikest ette. Ise olen pikk (174cm), vähemalt enamike tuttavate kõrval ja kõht on ka kasvanud pigem pikkusesse kui ette. Täiesti normaalne kõik, aga ma ise tunnen end seetõttu pigem paksu, kui rasedana.

Kõik kinkekaardid on pandud imeilusakäsitöökaardi vahele. Iga kaart on erinev ja väärib aukohta "alles hoida" asjade sahtlis.

Septembri lõpus pidasin vaikselt ja intiimselt sünnipäeva ning meie suurepärased sõbrad kinkisid mulle kinkekaardi fotograaf Maarika Roosi juurde. Paar kuud hiljem, kui ma olin juba loobunud mõttest minna kõhtu pildistama, sest ma ei saanud end peeglist rahulolevana vaadata, oli mu emal käes raamat,mida vanaema täitma peab ning seal oli koht, kuhu saab lisada pildi ootusest.

Minu emal ei ole minu kandmise ajast ühtegi fotot. See ei ole kunagi tulnud teemaks, kuid nüüd hakkasime mõtlema, et tegelikult on ikka kahju küll, et ei ole pildina sellest hetkest mälestust.

Hea küll, paneme aja kirja ja teeme selle pildistamise ära. Ajad kiired ja kõht ikka pigem pikk ja lai kui et ümmargune ja nunnu, aga jaanuari lõpuks leppisime kohtumise kokku.

Valisime sessiooni kohaks Tallinna Botaanikaaia. Tundus hea mõte - ilus, roheline ja mulle lihtsalt väga meeldib seal käia.
Koht ja kellaaeg paika pandud nüüd siis garderoobi kallale.

Image source: http://chefjulieyoon.com/2010/05/i-have-nothing-to-wear/ — *Image source: http://chefjulieyoon.com/2010/05/i-have-nothing-to-wear/*

Mida selga panna? Kuidas poseerida? Milline soeng? Milline meik? Mis MUEL selga paneb?
Appppi..... ükski asi ei sobinud ja ma ei ole ka raseduse ajaks varunud mingit ulme kogust rasedariideid. Proovisin üht ja proovisin teist, MUEList polnud ka mingit kasu, sest tema arvates oli ju kõik sobiv ja ilus. Thanks Dude.
Läksin lõpuks H&Mi ja ostsin ühe lihtsa musta kleidi. Kodus jäin rahule.

Pildistamise päeva hommikul sättisin end kenasti valmis, tegin paar selfiet ja vaatasin, et oh, päris hea, teeme ära! Selfide tegemisel olen ma oma arvates meister ja need õnnestuvad just nii nagu soovin, aga fotograafiga pildistamine on juba hoopis teine tera.
Palusin Roosilt, et ta aitaks ja nõustaks ja oleks kannatlik. Õnneks on tegemist äärmiselt südamliku ja armsa neiuga, kes selle fotosessiooni väga meeldivaks ja mugavaks muutis.

Mine vaata kindlasti tema FB lehekülge Roosi Photography ja veendu ka tema imelises silmas, mis suudab hämmastavaid nurki leida, et pildid oleksid justkui kunstiteosed.

Modelliks olemine on mega raske ja hea fotograaf on amatööri jaoks väga vajalik. Õnneks suutis Maarika meid juhendada, pildistada, lõbustada ja kiita ka (tundsin end tänu talle palju ilusamana).

Pildid tehtud ning kätte saime me need umbes nädalaga.

Ausalt öeldes kõikidest piltidest valisin ma lõpuks välja ainult 4 sellist, mida ma olen nõus aktsepteerima. KÕIK pildid olid fantastiliselt head, fotograafilises mõttes, kuid MINA ise nendel piltidel näen enda arust välja täiesti kohutav.

Mu kaalukasv on raseduse ajal olnud päris korralik ja mu nägu (mis on niigi ümmargune) on nagu täispuhutud pall ja siis avastasin ma veel, et mu rasvavoldid on näha ja mu käed on paksud ja rüht on kole ja no mida kõike veel. Kõige hullem kõige juures on see, et mu kallis MUEL, kes muidu ei suuda ühtegi pilti normaalse näoga teha ja alati lollitab ja kollitab, nägi nendel piltidel välja minu kõrval nagu superstaar.

Ma armusin MUELi uuesti, kuid suutsin kaotada taaskord jupi enesekindlusest.

Õnneks, 4 pilti on rohkem kui küll. Enne pildistamise algust juba mõtlesime me valmis, et kui saame 3-4 pilti, mis sobivad mõlemile ning on head, siis seda on rohkem kui küll. Sadade piltidega pole meil midagi peale hakata.

Ma olen väga tänulik, et fotograafiks ei olnud keegi väsinud, üksluine ja igav fotograaf. See sõbralik naeratus seal objektiivi taga andis nii palju positiivsust ja abi.
Oleme õnnelikud, et valisime pildistamimseks Botaanikaaia ja aitäh meie sõpradele, selle ilusa kingituse eest.

Kuigi see postitus ei ole kuidagi raseduse kulgu toetav või probleeme lahendav, julgustan kõiki olema enesekindel, leidma üks hea fotograaf (soovitame Roosit väga) ja jäädvustama selle ilusa aja. Mida iganes tulevik ka ei tooks, siis leida rasedusest üks hästi tehtud foto on kindlasti aardeks.

Teie UEL.

Meie sessiooni lemmikud pildid. Olememega rahul, et ei ole tüüpilised mees-naine esiplaanil pildid, vaid on kasutatud erinevaid nurki ning võtteid. Kuna roheline ei ole mitte ainult minu ja MUELi lemmikvärv, vaid on teada ka kui stressimaandaja, siis ilmselt läheb vähemalt üks pilt ka kuskile koduseinale. :)