Mänguasjade minimalism
Mul on selline reegel, et “Palun ärge kinkige UEle asju!” ehk parim kink on ümbrikus või lihtsalt meeles pidamine.
Mu ema on üks nendest, kes ei suuda teiste pereliikmete reeglitest eriti kinni pidada… talle meeldib ise neid luua. "Nagu ema - nõnda tütar. “
Seega ronib ta pi-de-valt meile jälle mingi uue kleidikese, pluusikese või muuga. Mina oma temperamentsuses muidugi ei suuda end tagasi hoida ja hakkan esimese asjana kohe kisama, et “nagu KUI palju ma olen öelnud, et PLIIIIIS ära too asju. Ma tahan ju ISE talle osta neid” … selle asemel, et öelda “aitäh emme, Sul on hea maitse. Nii armas Sinust”
Miks ma nii teen?
Õigustan end, et esiteks UE on minu laps ja seega minu asi on talle asju muretseda … jah?!
Eriti mõtlen ma selle all just riiete ostmist, sest kahjuks on mul väikene “probleem” selle rõivahunniku kogumisega, aga ma üritan end parandada.
Teiseks ma taunin seda, kui tuuakse asju… nipet-näpet, mänguasju või muud. Mulle EI meeldi see!
Tähendab ärge saage nüüd valesti aru - mu lastel on mänguasju küll, lihtsalt ma mõtlen väga hoolega läbi mis mänguasjad, miks on vaja ja millal ma need muretsen!
Olen palunud sugulastelt/tuttavatelt, et kui on soov tähtpäevadeks UEle midagi teha, siis palun pange panus ümbrikusse, sest me teeme UEle ainult ühe kingituse!
Näiteks: Meie 1a8k UE sai jõuludeks endale mänguköögi koos sinna juurde kuuluvaga. Tegin veel eraldi nimekirja, et kui keegi soovib ikkagi ise väga midagi kinkida, siis valigu sealt. (Näiteks sai sinna lisatud köögi juurde Little Dutchi espressomasin - mis on mängutubades olevatest köögimasinatest olnud UE üks lemmikuid, panin kirja ka erinevaid raamatuid, mida me koos UEga eelnevalt Raamatukodu kaupluses sirvinud olime) Õnneks suures osas nii läkski, et UE liiga palju lisa nänni ei saanud ja hoiti kinni nimekirjast. Jess!
See on meie praegune mängunurk elutoas (kus me enamiku oma ajast veedame). Ikea köögi (valisime selle, sest erinevatest mängutoa köökidest meeldis UEle see enim) sai UE jõuludeks. Raamatud on asjad, mida me ostame alati, kui midagi sobivat ette juhtub, lugemine on meie arvates vajalik ning on UE arengus mänginud põhilist rolli. Alumisel trepiastmel olev plastmassist värvilise mänguasja ostis ammu aega tagasi Muel kuna see õpetas last vajutama, keerama ja värve ja numbreid tundma ning praegu näitab ta seda hoolsalt oma väikesele vennale. Viimane täiendus karantiini ajaks oli Little Dutci väike linn. Põhiliselt teeb UE kõike muud, kui mängib oma mängunurgas. Üldjuhul me tantsime, vaidleme, tsillime päris köögis, laulame tuntud Eesti lastelaule, joonistame erinevate vahenditega, ehitame kastidest pesasid jm.
Ta on väike laps!
Tal ei ole sooja ega külma, kas ta saab 100 mõttetut mänguasja või ühe asjaliku, mis talle tükiks ajaks rõõmu pakub.
Aga nüüd päriselt - miks pole lapsele vaja liiga palju mänguasju?!
Ma ei tea, mis aastal Sina, kallis lugeja, sündisid, aga mina 88ndal aastal sündinuna leian omast kogemusest, et mul pole aimugi, kui palju mul lapsena mänguasju oli. Ma ei mäleta. Ausalt.
Mäletan aeda ja naaberkrundi vundamendil tagaajamise mängimist, ise koduse suhkruvati tegemist (mis tähendas emme sahtlist leiduva vati segamist suhkru ja siirupiga), onni ehitamist, kassetmakiga oma raadiosaate lindistamist ja muud. Ei saa öelda, et mu lapsepõlv igav oleks olnud (ja muideks mul ei olnud õdesid/vendasid, kellega mängida.. ma ei käinud lasteaias ning naabrilapsi oli kokku 3 - neist kaks olid ~2 aastat nooremad ja üks ~4 aastat noorem). Need mänguasjad, mis mul olidki, olid vanematel nagu ikka tol ajal kuskilt välja sebitud või issi kuldsete kätega ise meisterdatud (näiteks nukumaja või vibu ja ragulka).
Mida vähem mänguasju, seda enam on tarvis kasutada oma aju, et leida tegevust, mis peletaks igavuse.
Kas pole mitte tõsi?
Toledo ülikoolis tehtud uuring “Mänguasjade arvu mõju mudilaste keskkonnas” leidis, et vähemate mänguasjade olemasolu aitas lapsel paremini keskenduda, et tegeleda loomingulise mänguga toetades lapse loovust. Vähem mänguasju tähendab tervislikumat ja tunnetuslikumat arengut.
Lapsed ei oska “vedeleda” või niisama igavleda… nad vajavad tegevust, et oma uusi oskusi rakendada. Selleks, et lapsel oleks midagi teha piisab tema usaldamisest, et ta saab ise hakkama. Anna talle kapist üks pott ja spaatel ning vaatle kõrvalt kui palju erinevaid asju suudab üks laps nendega välja mõelda… jah alguses ilmselt tekitab ta lärmi, kuid mõne aja möödudes leiab ta ka muid viise, kuidas neid kasutada. Sellise üksikute asjade kasutamise abil õpibki laps keskendumist ning leidlikkust.
Vähem mänguasju õpetab last ka asju rohkem hindama.
Vaatan mõnikord imestusega neid laste sünnipäevapilte, kus pisikese lapse nina ette on kuhjatud kümneid kinkepakke…
Milliseid väärtushinnanguid me oma lastele sellega anname?
Me ju tahame, et meie lapsed austaksid ja hindaksid seda, mis neile antud on.
Mida rohkem on lapsel mänguasju, seda vähem õpib ta nende eest hoolt kandma. Nad ei saa nende väärtusest aru, kui tagavaraks on kohe järgmine asemele võtta.
Õpeta oma last armastama lund, muusikat, raamatuid, vaikust, kodu, perekonda ja muud kättesaadavat või olemasolevat ja Ole Ise Eeskujuks.Liiga palju mänguasju soodustab liigset ärevust. Näiteks mida kirjum on lapse maailm, seda raskem on tal seda kõike protsessida. Sellest tulenevalt võivad lapsel tekkida ärevushäired, raskused magamajäämisel, stress, närvilisus ja muu.
Praegu seda kirjutades vaatan kõrvalt UEd, kes juba pool tundi mängib laste tugitooliga... Joostes seda lükates mööda tuba, rullides end sellest üle ja maha, peites end sinna taha ja hüüdes vahepeal “kukuu”. Ta on rõõmus ja õnnelik ning tänu sellele saan ka mina korraks aega võtta ja siia mõned read lisada.
Mänguasjade vähesus ei tähenda seda, et Sina peaksid asendusena lapsega iga minuti veetma ja talle kõike ette näitama ja tegema.
Vastupidi.
Jätagi lihtsalt natukeseks laps omaette ja vaatle, mida ta teeb. Ka Sina võid nii mõndagi õppida.
Proovime õpetada oma lapsi nautima elu ja olu sellisena nagu see on… et nende maailmas oleks alati lihtsate asjade rõõm, et kurvastuse leevendamiseks ei ole tarvis muud, kui jalutuskäiku metsas, või õnneks pole vaja enamat, kui ärkamine esimese lumesaju peale ja nii edasi.
Minagi armastan ilusaid ja toredaid asju, aga ma siiralt usun, et üks hea ja korralik on parem, kui sada suvalist.
Kas see ei kehti mitte ka teistes elulistes olukordades?
Meie tegevuste hulka kuulub karantiini näiteks: kastidesse pesade ehitamine, teeme moeshowd ja lavastame perepilte, proovime võimlemisega tegeleda rohkem kui muidu, loeme raamatuid, tegime plastiliinisuppi jm :) Jälgi Instagrami, kui tahad näha rohkem .
P.S.
Ma tean, et praegu on rasked ajad. Ma mõtlen iga päev neile, kes ei saa ehk minna õue või metsa või rõdulegi… terve maailm kannatab üheskoos ja katsume ka meie olla osa ühisest eesmärgist.
Kui Teil ei ole ideid, kuidas kodus karantiinis aega veeta, siis soovitan kõikidele proovida lihtsalt võimalikult palju uusi ja varem proovimata tegevusi.
Alusta trenniga või vaata õpetusvideoid ja omanda uus oskus, tehke TikToki videoid, korraldage kodu ümber, mängige mänge, lugege raamatuid, katsetage uusi retsepte,
võtke aeg maha ja olge tänulikud selle eest, mis Teil ON.
Armastust ja vastupidamist,
