Natuke head, aga veidike kurba ka...

28.09.2017 (kalendri järgi 16+6)

Siin me nüüd siis oleme. Kolmekesi. MUEL ja tema piigad. Teel puhkusele. 

Eile õhtul istusime minu vanemate ning naabritega ja tähistasime mu 29ndat sünnipäeva (õige kuupäev on 29.09, kuid selleks ajaks oleme juba Bali saarel.)

Naabrid veel ei teadnud meie lapseootusest midagi. Meil on naabritega väga lähedased suhted. Üleüldse on terve meie kodutänav meeletult kokkuhoidev. Kõik teavad kõiki, omavahel käiakse läbi, suheldakse, hoitakse üksteise kodudel silm peal, vajadusel pissitatakse koeri, söödetakse kasse ja nii edasi.

Rääkisime neile, et pisike piiga on meie tänavale märtsis juurde tulemas ning rõõm valitses tervet õhtut. Vanemad naised rääkisid vene aegadest ja lapseootusest. Meie nooremad rääkisime tänapäeva muredest ja rõõmudest. Jagasime mõtteid ja tundeid. Saime naerda ja saime ka nutta.

Rõõmustav on see, et tänapäeval on meie - rasedate elu tehtud väga kergeks. Mõelgem kasvõi perepalatitele.

Kirjutaksin Teile edasi mõned põnevamad kokkuvõtted eilsetest jutustustest.

Minu ema oli minuga lõpusirgel aastal 1988. Emme oli mul kena pikk ja kleenuke naine. Enne mind peetus tal esimene rasedus I trimestri lõpus. Mind oodati väga ja armastati juba enne seda, kui ma oma kohalolekust märku andsin. Ema kandis mind uhkusega ja nad isaga rääkisid minuga koguaeg juttu. Ehk just selle erilise kandmise tähelepanu tõttu ongi meil siiani säilinud vanematega väga tugev side ja lähedased suhted. Ma armastan Neid tohutult. Nad on parimad !

Kui mu ema läks sünnitusmajja, siis tänu meie heale tuttavale naistearstile, anti talle oma palat. Ema palus, et tooge siia ikka keegi veel, üksi ka ei tahaks olla. Tol ajal sellist luksust tegelikult ei olnud. Kõik pandi ühte suurde palatisse kokku. Ema sünnitus kestis väga pikalt, oli valudes ja ootas, aga mina ei kavatsenudki välja tulla. Vene naised käisid vups ja vups sünnitamas. Tulid aga üksteise järgi sünnitama ja mõni hetk hiljem laps käes. Lõpuks arstid otsustasid, et hea küll, teeme talle selle (sünnitust kiirendava süsti?). Sünnitus oli raske, veregrupid on meil reesuses ja mina sündisin seljatraumaga. ! - Ma jooksen, käin, tantsin, hüppan ja kõike muud, aga selja ning põlvedega on terve elu olnud mingid mured ja hädad. (MUEL põeb ka meie ootuse ajal mu selja pärast, et kuidas ma ikka vastu pean ja kas kõik saab korda. Ta on fantastiline. Armastan Sind)

Aga näete, siin ma olen, juba kohe kohe 29-aastane. Elan õnnelikult ja tervelt. ÕIGE EMA JA ISAGA. Nimelt, kui mind emale söötmiseks palatisse viidi, siis esialgu ei olnud see laps üldse mina. Emale toodi hoopis teine laps - poiss täitsa teine - ja ehmatus oli päris suur. Õnneks see eksitus lahendati kiirelt ja koheselt. Ma arvan, et mu ema oleks selle sünnitusmaja pahupidi pööranud, kui mind poleks kohe temani toimetatud. 
Isa sünnitusmajja ei lubatud. Lilli ei tohtinud saata, siis isa saatis emale valge lille nii, et ta pakkis selle kilesse ning pani kõik ääred kenasti klambritega kinni ning kasutas tuttavate abi, et see lill emani toimetada. Kirjavahetus oli muidugi ka. Need kirjad, mis isa emale ja ka minule kirjutas on meil siiani alles ja ma olen neid lapsest saati kätte võtnud ja lugenud. 
Küll on ilus...
...aga muidugi jamasid oli ka veel. Nimelt ei olnud minu sündimise ajal minu ema ning isa abielus. Ühel hetkel jalutas ema juurde keegi tegelinski paberitega, kuhu ta palus mu emal alla kirjutada. Tegemist oli dokumendiga, mille allkirjastamisel oleks mind minu vallasemalt ära võetud. Kuidas siis nii, et mitte abielus naine hakkab üksinda last kasvatama. Ema pani oma kreekaliku temperamendi maksma ja kihutas selle vanakooli suhtumise sinna kus see ja teine.

Mõned kuud juba kodurahu nautides tuli minu maailma ägedaim vanaema (puhka rahus) ning võttis mind vanemate palvel enda hoole alla ja täitis rõõmuga vanaema kohuseid. Kui vanemad mulle järgi tulid, hoidis vanaema ukse lukus ja ütles, et :"enne last ei saa, kui panete pulmadeks aja kirja!"  See oli muidugi kerge huumoriga ning vanaema mind ära varastada ei tahtnud.

8 kuud peale minu sündi toimuski Kaarli kirikus minu vanemate laulatus ning samal ajal ka minu ristimine. Minu ristimiskleit oli tehtud minu ema pulmakleidiga samast materjalist (roosakas muideks, mitte valge) ning see sama kleit ootab nüüd kenasti seda aega, kui meie oma pisikest piigat ristima läheme.

Meie seltskonna kõige vanem daam rääkis, kuidas tema poeg ja tütar nime said. Pojaga oli lihtne. Daamile väga meeldis tolleaegne Estonia teatri direktor. Pikk ja kena mees. Väga võluv. Poeg saigi Tema järgi nime. Rene.

Tütrega oli keerulisem, ütles, et ega nendest nimederaamatutest kasu ei ole. Laps saab selle nime, mis ta saama peab. Küll oli ta mõelnud kõiksugu variante läbi kuni ühel ööl pani läbi une tähti peas kokku ja tütre nimi tuli iseenesest pähe. 

Õhtu jooksul soovitas korduvalt vaadata ilusaid filme, jälgida ilusaid inimesi ja kuulata ilusat muusikat :)

Üks veidi kurvem lugu ka. Väga pikalt ei kirjuta, sest kurbust pole meile, Uue Elu Loojatele, kohe üldse mitte tarvis. Mõnikord juhtub elus nii, et kõik on hästi ja sujub plaanipäraselt, aga ometi tuleb tume pilv paradiisi kohale. 32.nädalal avastati lootel tsüst. Tsüst eemaldati, loode jäi pisikeseks. Sündis 1.6kg ja elas 12 päeva. See on ilmselt kõige suurem kurbus, mis võib vanematele osaks saada. Me kanname Ta ära, ootame Teda, armastame Teda juba ammu ja millegi pärast antakse meile selline "õppetund"?! Neil on nüüd teismeline ilus tütar, keda nad jäid ootama pool aastat hiljem. Sünnitusmajas ütles naine arstile, et tahab keisrit (sisetunne ütles, et on vaja keisrit) ja arst vastas talle, et mis naine see on, kes ise ei sünnita. HALLOO DOKTOR, mis arst see on, kes sedaviisi üldse reageerib. Hiljem selgus, et naise sisetunne oli õige. Ilma keisrita ei pruugiks meil neid olemas olla. 

Mina Usun Jumalasse, ma ei käi iga nädal kirikus, ma ei palveta iga õhtu ja kindlasti ei järgi ma kõiki reegleid, mida üks ristiinimene võiks järgida. Ma ikkagi Usun. See aitab mind.
Kõik kannatused ja raskused, mis meile teele satuvad on ületatavad. Filosoof Seneca oli see, kes ütles "per aspera ad astra" (Läbi raskuste tähtede poole) andes sellega tagant tõukava juhtlause elamiseks.
Meie läbielamised, nii head kui ka halvad, on kõik omamoodi õpetlikud. Sulle öeldakse küll, et loll õpib oma vigadest, tark teiste vigadest..... aga kõik õppetunnid ei tule vigadest ! Me kogeme kaotust ja võitu, nii ühel kui teisel moel, sellest me kasvame ning saame tugevamaks. 

 

Teie UEL.