Nii,

Siin ma nüüd siis jälle olen.

Möödunud on kuu aega eelmisest mõttekäigust ja kirjatükist.

Kuhu ma kadusin? Millega ma tegelesin?

Ma elasin vist läbi mingit üleminekut. Lõppes II trimester ning Tere-Tere III Trimester.

Detsembri keskpaigas astusime me ametlikult viimasesse raseduse faasi.

Meil oli MUELiga tohutult kiire jõulukuu. MUEL korraldas massiivset üritust ning mina tubli päkapikuna olin kohal ja valmis toimetama igal postil. Mul oli meeletu energia.

Kust see energia tuli? Ma tõesti ei tea. Mu energiatase oli lihtsalt ülemõistuse kõrgel.

Lugesin raamatust Me Saame Lapse! , et lapseootuse ajal võib tekkida või tugevneda nö pesapunumisinstinkt!

Seda kirjaldatakse kui pöörast koristamis- ning kaunistamishoogu ja ma arvan, et minul tuligi see energia just selle pesapunumisinstinkti tõttu. Ma olen nii ehk naa suhteliselt kodune ja oma pesa armastav naine. Remondin, kaunistan, koristan ja muud. Usun, et nüüd see kõik lihtsalt mitmekordsitus ja lõi välja hüperaktiivsusena. Siiani on rasedus kulgenud pigem nii, et tahaks rohkem tukastada ja pikemalt magada ja varem voodisse ära.

See pesapunumine tekitas vajaduse olla tubli ja eeskujulik ja teha ära toimetused, mis on pikemas perspektiivis terve minu pere jaoks kasulikud.

Raamatu järgi tabab meid see kihk enamasti viiendal raseduskuul, kuid nagu ikka ei ole see ju kivisse raiutud.

Uuringute järgi kogeb ka suur hulk isadest pesapunumisvajadust.

Image source: https://aprillbrandon.com/2013/12/13/nesting-is-for-the-birds-see-what-i-did-there/ — *Image source: https://aprillbrandon.com/2013/12/13/nesting-is-for-the-birds-see-what-i-did-there/*

'

Peale nädalakest abistamist sai kogu üritus läbi ning ma puhkesin koju minnes nutma. Toimus totaalne pingelangus. Veetsin paar päeva taastudes ning tundsin end jälle tugevana. Juba ongi vaja korraldada järgmist üritust – Jõulud. Veetsime jõululaupäeva mõnusalt perekeskis meie kodus. Süldid, praed, kaunistused ja muu valmis ning peame ära. Mis see siis ära ei ole.

Meie UE sai ka kuuse alt oma esimesed jõulupakid. Kokkulepe on vanavanematega selline, et mingit mõttetut nänni lapsele ei osta! Väldime juba eos kinkide üleküllust ning eelistame kinke, mis on kvaliteetsed ja kasulikud.

(Ma ei taha olla karm ega tunduda nagu kõlbaks meile ainult uhke ja kallis... sugugi mitte, lihtsalt mina kasvasin üles mänguasjadega, mis olid arendavad, lõbustavad, kasulikud. Kõike oli ka parajalt. Tänapäeval sotsiaalmeedia pilte jälgides on lapsed sünnipäevadel ja jõuludel ja jumal teab mis teistel tähtpäevadel alati suurte kingihunnikute all. Kas see õpetab meie lastele asjade väärtust? Kas see aitab neil austada kodu ning neid asju, mis neile on osaks saanud? Neid küsimusi on veel... last kasvatades võivad need küsimused minu peas muidugi muutuda. Sinna on aega ja see ei ole tegelikult hetkel üldse teema)

Jõululaupäev läbi, nüüd üritame lasta kogu seda hunnikut leiba luusse samal ajal maja koristades ja tehes ettevalmistusi aastavahetuseks. Aastavahetuse pidasime jällegi meie juures. Taas perekeskis, kuid seekord vahetus MUELi ema isa vastu. Istumine oli ka teistsugune, vabamas stiilis ja lõbusam, aga see ei tähenda, et koristamist või ettevalmistamist vähem oleks olnud.

Terve selle meeletu toimetustähe all veetsin ma peaaegu kolm nädalat nii, et ma ei mõelnudki iga päev ja iga vaba hetk UE peale. Muidugi ma nautisin tema tantsimist ja kandsin oma kõhtu uhkelt ja eputavalt, aga kõik oli lihtsalt kerge ja hea. Ei mingeid muremõtteid.

Teate need mõtted ja mured, mis siiani iga tühja-tähja peale esile kerkisid, tunduvad nüüd nii tähtsusetud. Avastasime ühel hetkel, et oleme täiesti ära unustanud, et on tarvis ju teha veidi ettevalmistusi aasta tähtsaima ürituse - UE tuleku jaoks. Lõpuks ometi on aeg valmistada nimekirjad vajalikest asjadest ja panna kirja end perekooli. Tänaseks on alles jäänud ainult 9 nädalat. See läheb nüüd linnulennul. Enam ei ole päevad pikad ja ei loe tunde, et saaks täis järjekordne nädal. Miks me ei ole juba vankrit ära tellinud? Vanni on ka vaja. Vooooodi on ometi ju vajalik. Palju neid mähkeid peaks varuma enne kui vaja teha esimene mähkmepoodlemine peale sünnitust? Nii palju on veel teha ja aega ei ole ju pikalt.

Jäin dekreeti 2.jaanuar.2018. Ootan esimest ülekannet. Loodetavasti tuleb homme üle ja paneme vankritellimuse teele. Natukene riideid oleme varunud, kahjuks unustasime, et tähtsam oleks ju heetkel varuda riideid vastsündinule mitte natukene suveks ja veidike sügiseks ja nii edasi. Riided on lihtsalt niiii armsad ja poed on ALEsid täis ja mu pea kaob sekunditega.

Voodi valisime välja Inglismaalt ning mina kaaludena suutsin juba 10 korda ümber otsustada, et meil ei ole vaja uhket ja stiilset beebivoodit, mis on muudetav tavavoodiks, vaid kõlbab lihtsalt tavaline normaalne voodi, milles laps kuni 3nda eluaastani võib vabalt oma uneaja veeta. Sellise voodi saab kätte 60-130 euroga. Muide need voodid on kõik enamasti ühesugused, lihtsalt mõni on uhkema nimetusega ja seetõttu 5x kallim.

Mähkmete kohta on mõtteid olnud erinevaid. Näiteks pakkus MUEL korra välja, et lähme ka teeme mähkmeralli Norra. Ta tegi isegi arvutused selle kohta, kui palju me säästaksime raha mähkmete pealt, tuues kogu varu Norrast. Isegi kui arvutada maha teekonnale kuluv raha jääksime me võitu ja seda kõvasti. Tekkis ainult üks küsimus – mähkmed on ju erineva suurusega. Kuidas me oskame umbkaudu 2 aasta peale arvutada kokku, kui palju ja mis suuruses mähkmeid meil kulub? Lihtsam on minna poodi ja osta need mähkmed. MUEL võiks ju ka sõita tasuta ühistranspordiga, aga ikka tiirutab oma maasturiga ringi ja peatub iga teatud aja tagant tanklas.

Ma olen aru saanud, et paljude jaoks on mingi uus mood korduvkasutatavad mähked? Palju Õnne. Oled tubli inimene. Minu vanemad kasutasid marlimähkmeid ja nende juttude põhjal ning nende tugeval soovitusel olen mina siiski selle poolt, et kui teadus on edasi liikunud ning mul on võimalust soetada oma lapse jaoks midagi lihtsamat ja mugavamat, siis seda ma ka teen. Libero, Pampers või mis iganes veel pakutakse on minu jaoks teretulnud. Loodetavasti UEle sobivad kõik või vähemasti üks pakutavatest brändidest.

Tervishoiumuuseumis on raseduse ja lapse sünni kohta lahe näitus. Soovitan kindlasti külastada.

Homme läheme esimesele perekooli loengule – Sünnitus.

Ausalt öeldes olen ma veidikene paanikas sünnituse pärast. Ma lähen esimest korda elus tegema midagi täiesti pimesi. Ma ei ole seda oma silmaga kunagi enne pealt näinud, ma ei kujuta ette ka, mis seal toimuma hakkab ja milline tunne see olla võib. Loodan, et loengus saan teadmisi selle kohta juurde ning muutun rahulikumaks. Panen kõik hoolega kõrva taha ning kannan ka Teile edasi oma arvamused ja kokkuvõtted erinevate perekooli loengute kohta, millest me MUELiga osa võtame.

Tänaseks lõpetan. Peale pikka pausi on saanud juba piisavalt kirja, kuid vajan veel aega, et rohkem mõtteid koguda ja tähelepanekuid koondada.

Pingevaba rasedust 😊
Teie UEL.